34. Idaṃ vatvā Sugato, athāparaṃ etad avoca Satthā: ‘Mātā-pitā disā pubbā, ācariyā dakkhiṇā disā, (192) Putta-dārā disā pacchā, mittāmaccā ca uttarā, Dāsa-kammakarā heṭṭhā, uddhaṃ Samaṇa-Brāhmaṇā, Etā disā namasseyya alam-attho kule gihī.
Paṇḍito sīla-sampanno, saṇho ca paṭibhānavā, Nivāta-vutti atthaddho, tādiso labhate yasaṃ.
Uṭṭhānako analaso, āpadāsu na vedhati, Acchiddavutti medhāvī, tādiso labhate yasaṃ.
Saṅgāhako mitta-karo, vadaññū vīta-maccharo, Netā vinetā anunetā, tādiso labhate yasaṃ.
Dānañ ca peyyavajjañ ca, attha-cariyā ca yā idha, Samānattatā ca dhammesu, tattha tattha yathā 'rahaṃ.
Ete kho saṅgahā loke, rathass’ āṇīva yāyato, Ete ca saṅgahā n’ assu, na mātā putta-kāraṇā Labhetha mānaṃ pūjaṃ vā, pitā vā putta-kāraṇā.
Yasmā ca saṅgahe ete samavekkhanti paṇḍitā, (193) Tasmā mahattaṃ papponti, pāsaṃsā ca bhavanti te ti.’